Toila vald on vald Ida-Viru maakonnas.

2017 läbiviidud Eesti omavalitsuste haldusreformi käigus ühinesid Kohtla-Nõmme vald, Toila vald ja Kohtla vald. Ühinemise tulemusena moodustati 21.10.2017 uus omavalitsusüksus, mis sai nimeks Toila vald.
Toila vallas on 1 alev – Kohtla-Nõmme, 2 alevikku - Toila ja Voka ning 26 küla - Altküla, Konju, Martsa, Metsamägara, Päite, Pühajõe, Uikala, Vaivina, Voka, Amula, Järve, Kaasikaia, Kaasikvälja, Kabelimetsa, Kohtla, Kukruse, Mõisamaa, Ontika, Paate, Peeri, Roodu, Saka, Servaääre, Täkumetsa, Valaste ja Vitsiku.

Ajalugu

1892. aasta 13. jaanuari "Olevikus" on teade, et Jõhvi ringkonnas on ühendatud "...Voka, Ontika, Peite, Toila, Konju, Vaivinu ja Pühajõgi Voka vallaks...".

12. aprillil 1917 asendati seislikud vallavolikogud demokraatlikult valitud nõukogudega ja vallad hakkasid haldama ka mõisamaid. 1926. aastal võeti taas käsutusele volikogu nimetus. 1. aprillist 1939 kuulus Voka vald Jõhvi valla koosseisu. Päite ja Vaivina läksid Vaivara alla.

1945. aastal loodi külanõukogud ja vallad kaotati 1950. aasta sügisel. 22. aprillil 1993. aastal kinnitati Toila vallale omavalitsuslik staatus.

Esimene asula Toila vallast, mis kanti 1241. aastal Eestimaa vanimasse külade loendisse "Liber Census Daniae" (Taani hindamisraamat), on Pühajõe küla (suurus 6 adramaad, tolle aja järgi tähendas 6 talu).

Varasematele asulate olemasolule viitavad mitmed ohvrikivid, kivikalmed, rauasulatuskoht Päites, tarbeesemete juhuleiud jms. Pühajõe külale järgmistena on esmakordselt nimetatud Mägara küla 1354. aastal ja enamust külasid 16. sajandi I poolel. Esmaselt on nimetatud Päite mõisa 1534. aastal, teisena Kollota (hiljem Voka) mõisa aastal 1586.

Talude päriseksostmine algas aastal 1858, kui Päite talupoeg Mart Otto sai Toilas Nisumaa ja Rukkimaa talude omanikuks. Sellega algas siin teoorjuslikult mõisamajanduselt üleminek kapitalistlikule tootmisele.

Põhjarannikul Tallinn - Narva maantee ääres kõrgel klindil ja ka selle all mere kaldal asus juba 19. sajandil Männiku kaluriküla. Sajandi teisel poolel hakkasid nimetatud maantee äärde kalurid ja Toila - Altküla (endise nimega Kärilõpe küla) talunikud, kelle põllud kitsaste siiludena ulatusid maantee (praeguse Pikk tänav) äärde, ehitama suvilaid ja elumaju. Sajandi lõpuaastail toodi ka Oru männikust 6 suvilat (praegused Pikk 4, 6, 8, 10 ja 12, üks on hävinud) ning suurem ehitamine toimus 1950. aastail. Nii kujunes Toila praeguseks ca 800 elanikuga asulaks.

Voka asula hakkas kujunema peale II maailmasõda Voka mõisa juurde, kui seal asuva masina-traktorijaama töötajaile ehitati elamuid. Kui mõis sai kolhoosi "Kaljurand" keskuseks ja Vokka asutati Eesti Põllumajandustehnika osakond, kasvas Voka asula ligi 1300 elanikuga asulaks.

Kohtla vald moodustas omaaegse Alutaguse muinaskihelkonna ehk hilisema Jőhvi kirikukihelkonna loodepoolse osa, millega külgnes idas Jőhvi, lőunas Mäetaguse ning läänes Lüganuse kirikukihelkonna Lüganuse ja Maidla vallad.

Kohtla vald (101 km2, 1640 elanikku) oli vald Kohtla-Järve linna ja Soome lahe vahel. Valla pőhjast lőunasse väljavenitatud kuju pärineb 1939. aastast, millal valla elanike arv oli suurimaks kogu Virumaal (7844 elanikku). Elanike suure arvu pőhjustas põlevkivitööstuse ja töölisasulate koondumine valla piirkonda Eesti Vabariigi ajal.

Põhjapiir ühtib Soome lahe lõunakalda Saka-Ontika-Toila pankranniku kõrgeima ja pikima katkematu osaga, mis kulgeb Sakalt Toila klindilaheni. Pankranniku keskmine kõrgus on üle 50 m merepinnast, Ontika lähistel saavutab ta maksimumi – 55,6 m. Siin asub ka Eesti kõrgeim, 25 meetrine Valaste juga ja selle vaateplatvorm.  Valla põhiväärtuseks on võrratu loodus kõigi oma vaatamisväärsuste ja kontrastidega. Vallal on pikk merepiir koos Eesti ilusaima ja kõrgeima pankrannikulõigu - Ontikaga.

1996.a. valis Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjon üldsuse ettepanekul Põhja-Eesti pankranniku looduspärandiks ja rahvuslikuks sümboliks. Samuti on see maakonnas riikliku kaitse all olev pankrannik 1998.a kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Kohtla-Nõmme alev asub Ida-Virumaa põhjaosas Tallinn-Narva raudtee ääres. Kohtla-Nõmme  piirneb Läänest ja Kagust Aidu karjääriga, Põhja- ja Lõuna poole jäävad metsad. Kuna Kohtla-Nõmmelt 5 km Põhja poole on muistse Alu linnuse asukoht, siis võib Kohtla-Nõmmet pidada ka vahetuks Alutaguseks. Maakonnakeskusest Jõhvist paikneb Kohtla-Nõmme 18 km kaugusel, Kohtla-Järve linna keskusest 10 km kaugusel. Kohtla-Nõmmele on iseloomulikud rohelus ja looduslähedus. Üsna märkimisväärse osa alevi territooriumist hõlmavad erinevad pargid ja haljasalad.
Kohtla-Nõmmel asub loodukaitse all olev tamm, mis esitati kandidaadina Eesti inimeste puu 2015 konkursile, kus ta jäi Võrumaal kasvava Tamme-Lauri tamme järel teisele kohale. Kohtla-Nõmme tamm võeti looduse üksikobjektina kaitse alla 1959. aasta märtsis ENSV ministrite nõukogu korraldusega. (Raamatu "Ida-Virumaa põlispuud, kivimürakad ja salapärased veed" järgi võeti see puu Kohtla kooli tamme nime all kaitse alla juba 1930. aastatel.)Esmakordselt mainitakse puud Kohtla mõisa kirjalikes allikates 1419. aastal. Riiklikus keskkonnaregistris on puu ümbermõõduks märgitud 458 sentimeetrit ja kõrguseks 24 meetrit (1997. aasta andmed). Seisuga sept 2015. a tehtud mõõtmised: Ü=490 cm, võra laius 32 m. 

Kohtla-Nõmme on läbi aegade tihedalt olnud seotud põlevkivi kaevandamisega. Aastatel 1937-2001 tegutses siin Kohtla kaevandus. Nüüd asub samal territooriumil Eesti Kaevandusmuuseum  (endise nimega Kohtla Kaevanduspark-muuseum ), mis on valla suurimaks vaatamisväärsuseks.